Gordon William Mills (1935–1986) oli üks edukamaid ja mõjukamaid Briti muusikatööstuse mänedžere ja laulukirjutajaid 20. sajandi keskpaigas, mõjutades oluliselt popmuusika maastikku, eriti 1960. ja 1970. aastatel.

Ta sündis Madrasis (nüüd Chennai) Briti Indias, kuid kasvas üles Lõuna-Walesi Rhondda orus Trealaw’s. Mills oli ainus laps ja tema ema Lorna õpetas talle suupilli mängimist. Juba 15-aastaselt liitus ta bändiga, mis esines Walesi oru avalikes kohtades, mis tähistas tema muusikukarjääri algust.

Karjääri algus ja muusikamänedžment

Mills alustas muusiku ja laulukirjutajana, kuid siirdus kiiresti mänedžerirolli. 1960. aastatel asutas ta ettevõtte Management Agency and Music (M.A.M.), millest sai Ühendkuningriigi üks mõjukamaid agentuure. Tema suurimaks saavutuseks oli uute talentide avastamine ja nende karjääride kujundamine – ta avastas ja juhendas kolme superstaari: Tom Jonesi (Tom Woodward), Engelbert Humperdincki (Gerry Dorsey) ja Gilbert O’Sullivani.

• Tom Jones: Mills kohtus noore lauljaga 1963. aastal, andis talle nime Tom Jones ja sõlmis lepingu Decca Recordsiga. Ta aitas Jonesil saada globaalseks staariks hittidega nagu It’s Not Unusual (mille ta ise kaasa lõi). Aastatel 1967–1972 juhtis Mills kahte tööstuse suurimat tähte ja Jonesi karjäär jõudis tippu.

• Engelbert Humperdinck: 1965. aastal sõlmis Mills lepingu Gerry Dorseyga, nimetades ta ümber Engelbert Humperdinckiks. Tänu 1967. aasta telesaadetele Suurbritannias sai Humperdinck staariks hittidega Release Me ja The Last Waltz.

• Gilbert O’Sullivan: Mills juhtis ka O’Sullivani karjääri, kes saavutas edu albumite ja singlitega nagu Alone Again (Naturally). Hiljem tekkis kohtuvaidlus muusikaõiguste üle, mille tulemusel sai O’Sullivan 7 miljoni naela suuruse hüvitise (tänapäeva väärtuses üle 22 miljoni naela).

Mills sõlmis lepinguid ka teiste artistidega, näiteks Lynsey de Pauliga (Sugar Me), kuid koostöö lõppes konfliktiga, kuna de Paul soovis ise oma laule produtseerida. Ta juhtis ka Dave Edmundsi karjääri.

Laulukirjutajana oli Mills väga edukas, tabades ajastu stiili ja kirjutades hitte paljudele kuulsatele esitajatele. Koostöös Les Reediga lõi ta Tom Jonesile It’s Not Unusual (1965), mis sai ülemaailmseks hitiks. Tema laulud kanti ette ka filmides, näiteks Edward Käärkäed (1990) ja Hot Shots! (1991).

Isiklik elu ja pärand

Mills oli abielus Jo Waringuga, kellega tal oli poeg Gordon Mills Jr., kes jätkab perekonna traditsioone muusikaprodutsendi ja multiinstrumentalistina. Hilisematel aastatel varjutas Millsi karjääri hasartmängusõltuvus. Ta suri 29. juulil 1986 51-aastaselt, jättes muusikatööstusse märkimisväärse pärandi.

Tom Jonesi taltsutamine ja Humperdincki tõus

Muusikatööstuses on legendaarne lugu Tom Jonesi ja Engelbert Humperdincki suhetest Gordon Millsiga ning võimalikust konfliktist. 1960. aastate keskel sai Tom Jones Millsi juhtimisel globaalseks staariks. Kuid nagu tihti juhtub kiire kuulsuse korral, levisid jutud Jonesi „tähehaigusest“. Väidetavalt üritas Jones vabaneda Millsi mõjust, arvates, et tema hääl on ainulaadne ja asendamatu.

Mills reageeris kiiresti, edendades teist andekat lauljat – Gerry Dorsyt, kelle ta nimetas Engelbert Humperdinckiks. 1967. aastal saavutas Humperdinck hitiga Release Me tohutu edu, saades Jonesi otseseks konkurendiks.

Kuigi see lugu on laialt levinud, on tõendid otsese konflikti kohta pigem anekdootlikud. Mills, tuntud oma strateegilise mõtlemise poolest, juhtis mõlemat lauljat tõenäoliselt äristrateegia raames. Fännid ja meedia võrdlesid neid pidevalt, luues konkurentsi, mida Mills võis teadlikult õhutada. Jonesi ja Humperdincki vahel olid alati sõbralikud suhted. Pärast Millsi surma 1986. aastal võttis Jonesi üle tema poeg Mark Woodward, samas kui Humperdinck jätkas iseseisvalt.

Millsi geniaalsus seisnes tema võimes avastada talente ja muuta nad staarideks. Jonesi „tähehaiguse“ ja Humperdincki loomise lugu on muusikatööstuse folkloor, mis võib olla veidi liialdatud, kuid sisaldab tõde.