Juris Kulakovs: Läti roki legend ja loominguline mässaja

Juris Kulakovs (20. mai 1958 – 12. veebruar 2024) oli läti helilooja, multiinstrumentalist ja rokkbändi “Pērkons” asutaja. Tema loominguline vaim, mis ühendas teatraalse sära, sotsiaalse iroonia ja sügava muusikalise meisterlikkuse, tegi temast ühe silmapaistvama isiksuse Läti rokkmuusika ajaloos. Kulakovs ei olnud ainult muusik, vaid tõeline vabamõtleja, kelle sõltumatud vaated ja anarhistlik vaim mõjutasid põlvkondi.

Juris Kulakovs sündis Līvānis, kus ta juba lapsepõlves õppis iseseisvalt mängima akordioni ja trompetit, spetsialiseerudes hiljem akordioni mängimisele Jāzeps Mediņši muusikakoolis (1975–1979). Ta oli üks esimesi süntesaatori omanikke Lätis, mis rõhutas tema uuenduslikku lähenemist muusikale. 1977. aastal asutas ta koos mõttekaaslastega instrumentaalse džässroki bändi “Arka” ja 1978. aastal liitus bändiga “Menuets”, kus mängis klahvpille ja komponeeris. 1981. aastal asutas Kulakovs rokkbändi “Pērkons”, saades selle muusika autoriks, klahvpillimängijaks ja juhiks. Tema kompositsioonid, sealhulgas sellised laulud nagu “Slidotava”, “Labu vakar”, “Pie baltas lapas” ja “Balāde par gulbi”, said tõelisteks oma põlvkonna hümnideks, kuigi Nõukogude okupatsiooni ajal keelati need sageli, kuna need olid vastuolus Nõukogude kultuurikeskkonna tsensuuriga.

Juris Kulakovsi muusikastiil on eklektiline, ühendades rokkmuusikat, klassikalise muusika elemente, rahvalaulude intonatsioone ja teatraalset dramatismi. Tema musitseerimisstiil meenutas kohati punkrokki, kuid ei kaotanud kunagi muusikalist kvaliteeti ja harmoonilist kõla. Nagu kirjutas muusikateadlane Klāss Vāvere, balansseeris Kulakovs “laulude ja “Pērkons” esinemiste vahel teatraalse sära, sotsiaalselt groteskse iroonia ja tõelise muusikalise kogemuse vahel”. Tema arranžeeringud olid täpsed ja uuenduslikud ning ta rõhutas alati kvaliteetse muusika loomist läti keeles, ammutades inspiratsiooni sellistelt meistritelt nagu Raimonds Pauls ja Imants Kalniņš.

Varajane karjäär ja haridus

Kulakovs lõpetas Līvāni 1. keskkooli (1975) ja Jāzeps Mediņši muusikakooli akordioni erialal (1979). 1984. aastal lõpetas ta Läti Riikliku Konservatooriumi puhkpilli- ja estraadiorkestrite juhtide ning dirigentide klassi (õpetajad Raimonds Pauls ja Alnis Zaķis) ning 1985–1990 õppis kompositsiooni Pēteris Plakidise juures.

“Pērkons” ja Nõukogude repressioonid

1983. aastal keelas NSV Liidu Kultuuriministeerium “Pērkons” avaliku tegevuse ning Kulakovil keelati konservatooriumis riigieksamite sooritamine, saades vaid teoreetilise kursuse läbimise tõendi. Ta saadeti tööle koorijuhina Jelgavasse. 1985. aastal, pärast kontserti Ogres ja sellele järgnenud vandalismijuhtumeid rongis (dokumenteeritud Juris Podnieksi filmis “Kas on kerge olla noor?”), keelati bänd uuesti. Nõukogude tsensorid leidsid taas põhjuse rääkida lääne, eriti rokkmuusika kahjulikust mõjust noorte mõistusele. Sellest hoolimata jätkas “Pērkons” esinemist põranda all ning Kulakovsi laulud ilmusid illegaalsetes albumites, nagu “Mākslas darbi” (1981) ja “Zibens pa dibenu” (1982), samuti välismaal – Saksamaal, USA-s ja Prantsusmaal.

Kulakovs komponeeris mitte ainult “Pērkons” laule, vaid ka muusikat teatrietendustele ja filmidele, sealhulgas muusikale “Žilī” (1991), “Latvijas karalis” (1992) ja rokk-ooper “Čigāns sapnī” (2001). Ta kirjutas muusikat sellistele teostele nagu William Shakespeare’i “Suveöö unenägu” (1992), Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints” (2001) ja Bertolt Brecht’i “Härra Puntila ja tema sulane Matti” (1999). 2022. aastal esines “Pērkons” koos Liepāja Sümfooniaorkestriga, esitades Kulakovsi kompositsioone.

Juris ja olulised isiksused tema professionaalses loomingus

• Juris Kulakovs: Bändi “Pērkons” süda ja hing, kelle muusika ja isiksus kehastas vabamõtlemist ja vastupanu Nõukogude režiimile. Tema kolleeg, ooperilaulja ja endine kultuuriminister Nauris Puntulis iseloomustas teda kui “erakordset isiksust, vabamõtlejat, boheemlast, kuid samas äärmiselt nõudlikku professionaali muusika ja iga loodud heli suhtes”.

• Ieva Akuratere: “Pērkons” solist, kes nimetas Kulakovsi “Läti anarhistide kuningaks”, rõhutades tema loomingulist motot: “Peaasi on lasta õitseda sel oksal, mis sinus kasvab!”

• Pēteris Plakidis: Kulakovsi kompositsiooniõpetaja, kes aitas arendada tema akadeemilist lähenemist muusikale.

• Raimonds Pauls ja Alnis Zaķis: Konservatooriumi õpetajad, kes juhendasid Kulakovsi õpinguid orkestrijuhtimises.

• Māris Melgalvs: Luuletaja, kelle tekstid, näiteks laulule “Zaļā dziesma”, said Kulakovsi muusika lahutamatuks osaks.

Kulakovsi laulud, mis ühendasid rahvuslikku vaimu ja sotsiaalset kriitikat, said Ärkamisaja rokkmuusika sümboliks. Tema muusika inspireeris noori kontsertidel vabadust väljendama, mis tundus Nõukogude võimudele ohtlik, mistõttu “Pērkons” oli järelevalve all ja keelatud. Sellest hoolimata levisid bändi illegaalsed salvestused laialdaselt, jõudes kuulajateni isegi väljaspool Lätit – Saksamaal, USA-s ja Prantsusmaal.

Kulakovsi kompositsioonid elavad edasi ja bänd “Pērkons” plaanib kasutada uusi tehnoloogiaid, et tema muusika kõlaks ka pärast tema lahkumist. 2024. aastal näitas Läti Televisioon dokumentaalfilmi “Mākslas darbi rodas mokās”, mis on pühendatud Kulakovsi elule ja loomingulisele teekonnale, paljastades tema võitlust terviseprobleemidega ja vankumatut vaimu.

Isiklik elu

Kulakovs oli tuntud oma aristokraatliku stiili poolest – must sametjakk, pikad juuksed ja huumor, näiteks oma taskukella kohta kui “Pērkons” laulu rekvisiidi. Ta meenutas soojusega oma ema, õpetajat, kes keeldus kommunistlikku parteisse astumast, näidates kindlat moraalset hoiakut.

Ta oli abielus Laura Kulakovaga (sünd. Karnītis). Esimesest abielust on Kulakovsil tütar Justīne Kulakovs-Sipņevska, viiuldaja, keda peetakse tema muusikalise talendi pärijaks.

Kulakovs pälvis tunnustust nii Lätis kui ka rahvusvaheliselt. USA saatkond Riias avaldas tema lahkumise puhul kaastunnet, märkides “Pērkons” tuure läti kultuurikeskustes USAs 1980. aastatel. Tema loomingut hinnati kui olulist osa Läti iseseisvusaja pärandist.

Kulakovsi kompositsioonid ja “Pērkons” salvestused on saadaval platvormidel, nagu Discogs ja Presto Music, samuti Läti muusikaarhiivides. Kuigi Kulakovsil pole spetsiaalselt loodud memoriaali, saab tema pärandit uurida “Pērkons” kontsertide, teatrietenduste ja arhiivimaterjalide kaudu Läti Rahvusraamatukogus või Läti Raadio arhiivis.

Valminud on dokumentaalfilm “Mākslas darbi rodas mokās”, mis on saadaval LTV arhiivis (näidatud LTV1-s 24. mail 2025). Režissöör Elizabete Gricmane.

Juris Kulakovs oli mitte ainult andekas muusik, vaid ka oma aja Läti kultuuriikoon. Tema muusika, mis ühendas poeetilist tundlikkust, roki energiat ja teatraalset sära, inspireerib jätkuvalt kuulajaid. Nagu ütles “Pērkons” solist Raimonds Bartaševičs, oli Kulakovsi julgus ja anarhism nakkav, julgustades inimesi raamidest väljuma.