Michel Piccoli (Jacques Daniel Michel Piccoli, sündinud 27. detsembril 1925 Pariisis, surnud 12. mail 2020) oli silmapaistev prantsuse näitleja, stsenarist ja režissöör, kelle karjäär kestis üle 70 aasta. Teda peetakse üheks oma põlvkonna parimaks prantsuse näitlejaks, kes sai kuulsaks mitmekülgsete rollidega – alates võrgutajast kuni gangsteri ja isegi paavstini. Piccoli tegi koostööd selliste režissööridega nagu Luis Buñuel, Jean-Luc Godard, Alfred Hitchcock, Nanni Moretti ja Claude Chabrol. Ta pälvis Cannes’i filmifestivali parima näitleja auhinna filmi Hüpe pimedusse (1980) eest ja Berliini filmifestivali Hõbedase Karu rolli eest filmis Kummaline afäär (1981). Piccoli osales enam kui 170 filmis, jättes maailma kinokunsti kustumatu jälje.

Sugulased ja perekondlikud sidemed

Michel Piccoli sündis Pariisis muusikalises perekonnas – tema prantslannast ema oli pianist ja Šveitsist Ticino kantonist pärit isa oli viiuldaja. See loominguline keskkond mõjutas tema kunstilist arengut. Piccoli oli abielus kolm korda: esimest korda näitlejanna Éléonore Chatelainiga (1954–1960), kellega tal on tütar Cordelia Piccoli; teist korda lauljanna Juliette Grécoga (1966–1977); ja kolmandat korda stsenarist Ludivine Clerciga (1980–2020). Tema perekondlikud sidemed kunstimaailmaga tugevdasid tema seost loomingulise keskkonnaga.

Filmograafia

Michel Piccoli karjäär hõlmab laia filmivalikut, töötades erinevates žanrites ja silmapaistvate režissööridega. Tähtsamad filmid:

• Päevane kaunitar (Belle de jour, 1967, rež. Luis Buñuel) – Henri Husson, peategelase armuke.

• Põlgus (Le Mépris, 1963, rež. Jean-Luc Godard) – Paul Javal, kirjanik ja Brigitte Bardot’ abikaasa.

• Büržua diskreetne võlu (Le Charme discret de la bourgeoisie, 1972, rež. Luis Buñuel) – siseminister.

• Hüpe pimedusse (Salto nel vuoto, 1980, rež. Marco Bellocchio) – Mauro Ponticelli, mille eest sai Cannes’i auhinna.

• Kummaline afäär (Une étrange affaire, 1981, rež. Pierre Granier-Deferre) – Berliini filmifestivali auhind rolli eest.

• Me ei vanane koos (Nous ne vieillirons pas ensemble, 1972, rež. Maurice Pialat) – emotsionaalne draama suhetest.

• Püha mootor (Holy Motors, 2012, rež. Leos Carax) – üks viimaseid märkimisväärseid rolle.
  Piccoli mängis ka filmides Piimatee (1969), Max ja vanametallikaupmehed (1971), Suur sööming (1973) ja Meil on paavst (2011), näidates oma ainulaadset talenti ja karismat.