Rick Davies

Rick Davies (sündinud 22. juulil 1944 Swindonis, Inglismaal – suri 5. septembril 2025) oli inglise muusik, laulukirjutaja ja progressiivse roki bändi Supertramp asutaja, peavokalist ning klaverivirtuoos. Ta lõi paljud bändi ikoonilised laulud, sealhulgas Rudy, Bloody Well Right, Crime of the Century, Goodbye Stranger ja Cannonball. Daviese rütmilised bluusistiilis klaverisoolod, džässist inspireeritud kompositsioonid ja iroonilised, tihti küünilised laulusõnad tegid temast ühe 20. sajandi rokkmuusika silmapaistvamaid figuure.

Lapsepõlv ja karjääri algus

Davies sündis Swindonis töölisperekonnas. Tema ema Betty pidas juuksurisalongi ja isa Dick töötas laevanduses. Juba kaheksa-aastaselt köitis teda džässitrummari Gene Krupa muusika, mis inspireeris teda iseõppimise teel trumme õppima. Hiljem siirdus ta klaveri juurde, arendades ainulaadset bluusi ja džässi mõjutustega mängustiili. Pärast kooli töötas Davies lühikest aega keevitajana, kuid 1969. aastal asutas ta Hollandi miljonäri Stanley August Miesegaesi rahalise toetusega Supertrampi.

Töö Supertrampiga ja kaasmängijad

Davies oli Supertrampi ainus püsiv liige kogu bändi eksisteerimise ajal. Algne koosseis hõlmas Roger Hodgsonit (vokaal, kitarr, klahvpillid), Richard Palmer-Jamesi (kitarr) ja Robert Millarit (trummid). Esimesed albumid (Supertramp (1970) ja Indelibly Stamped (1971)) ei saavutanud suurt edu, kuid 1973. aastal liitusid John Helliwell (saksofon), Dougie Thomson (basskitarr) ja Bob Siebenberg (trummid), moodustades nn „klassikalise koosseisu“. See koosseis lõi bändi olulisemad teosed, sealhulgas Crime of the Century (1974), mis tõi rahvusvahelise kuulsuse, ja Breakfast in America (1979), bändi kommertslikult edukaim album. Breakfast in America jõudis USA Billboardi edetabeli tippu, müües üle 4 miljoni koopia, ning sisaldas selliseid Daviese ja Hodgsoni laule nagu The Logical Song, Goodbye Stranger ja Take the Long Way Home.Pärast Hodgsoni lahkumist 1983. aastal sai Daviesest bändi peavokalist ja tema kähe bariton muutus Supertrampi tunnusmärgiks sellistes lugudes nagu Cannonball albumilt Brother Where You Bound (1985). Ta jätkas koostööd muusikutega nagu Mark Hart (klahvpillid, vokaal) ja Lee Thornburg (puhkpillid), säilitades bändi unikaalse kõla ka hilisematel aastatel.

Pereelu

Davies oli abielus Susan Daviesega, kes oli mitte ainult tema elukaaslane, vaid ka Supertrampi mänedžer, aidates oluliselt kaasa bändi korralduslikele ja kommertslikele edusammudele, eriti Breakfast in America populaarsuse tipul. Paaril oli kaks last – poeg Will ja tütar Emma. Davies hindas privaatsust, andes harva intervjuusid oma isikliku elu kohta, ning keskendus peamiselt muusikale. Oma elu viimased aastad veetis ta Long Islandil, New Yorgis, USA-s.

Huvitavad faktid

• Muusikaline mitmekesisus: Davies kasutas harva lihtsaid akorde, eelistades keerulisi harmooniaid, mis ühendasid džässi, bluusi ja klassikalise muusika elemente. Ta väitis, et Breakfast in America pealkiri peegeldab tema iroonilist vaadet Ameerika tarbimiskultuurile, mida ta jälgis USA-s elades.
• Koostöö Hodgsoniga: Kuigi Daviese ja Roger Hodgsoni loominguline koostöö tõi Supertrampile suurimad hitid, vaidlesid mõlemad muusikud sageli laulude autorluse ja bändi suuna üle, mis viis Hodgsoni lahkumiseni 1983. aastal.
• Vaikne geenius: Davies ei õppinud kunagi muusikat akadeemiliselt, kuid tema iseõppimise teel omandatud klaveri- ja kompositsioonioskus tegi temast progressiivse roki pioneeri.
• Laulusõnad: Erinevalt Hodgsoni introspektiivsetest lugudest olid Daviese tekstid, näiteks Goodbye Stranger, vaimukad ja kergelt sarkastilised.
• Privaatelu: Davies naljatas kord, et tema naine Susan oli „parim mänedžer, sest ta teab alati, millal ma pean magama minema“, viidates naise rangele, kuid hoolivale iseloomule bändi juhtimisel.

Pärand

Rick Davies suri 5. septembril 2025, olles 81-aastane, jättes maha püsiva pärandi progressiivse roki žanris. Tema töö Supertrampiga, eriti albumid Crime of the Century ja Breakfast in America, jääb rokkmuusika klassikaks. Daviese oskus ühendada keerulisi harmooniaid meeldejäävate meloodiate ja vaimukate tekstidega tegi Supertrampist ühe 1970.–1980. aastate mõjukama bändi, inspireerides lugematuid muusikuid kogu maailmas.