Šulamit Firestone: Radikaalse feminismi pioneer ja tema ideede peegeldus Istanbuli konventsioonis

Šulamit Firestone (Shulamith Firestone, 1945–2012) oli üks XX sajandi teise poole radikaalse feminismi keskfiguure, kes oma revolutsiooniliste ideedega väljakutses mitte ainult soolise ebavõrdsust, vaid kogu ühiskonna struktuuri aluseid.

Kanada päritolu USA radikaalne aktivist ja kirjanik, kes sündis Ottawas, kuid veetis suure osa elust New Yorgis, sai Firestone sümboliks „teise laine“ feminismiliikumisele, mida ta aitas asutada 1968. aastal, luues rühma „New York Radical Women“. Tema peamine teos – raamat The Dialectic of Sex: The Case for Feminist Revolution (1970) – peetakse radikaalse feminismi manifestiks, milles ta kasutas marksistlikku dialektikat naiste allasurumise analüüsiks kui bioloogiliselt tingitud fenomeeniks.

Firestone elu oli dramaatiline: pärast raamatu väljaandmist võitles ta vaimse tervise probleemidega ja isoleerus üha enam, surudes oma New Yorgi korteris 67-aastaselt üksinduses.

Firestone põhiideed: Bioloogiast revolutsioonini

Firestone feminism erines liberaalsest feminismist, mis keskendub õigustele ja võrdsusele süsteemi raames – ta pidas ise süsteemi, sealhulgas perekonda ja reproduktsiooni, rõhumise instrumendiks. Inspiratsiooni Karl Marxist ja Friedrich Engelsist ammutades, kuid asendades klassivõitluse soolise võitlusega, põhinesid Firestone teooriad väitel, et naiste alluvus meestele tekkis mitte ainult majanduslikult või sotsiaalselt, vaid bioloogiliselt: rasedus, sünnitused ja laste kasvatamine tekitavad naistele füüsilist ja emotsionaalset sõltuvust, mis toetab patriarhaati juba muistsest ajast.

Ta kirjutas: „Naiste vabastamine ei saa toimuda ilma vabastamisest bioloogiast – „loomulikust“ emarollist“. Tema radikaalsemad ettepanekud olid tehnoloogilised: Firestone kutsus üles kunstlikule reproduktsioonile (ektogeneesile), kus lapsed arenduksid ema kehast väljaspool, näiteks kunstlikes emakas, et naised vabaneksid täielikult reproduktiivsest koormast. See, tema arvates, hävitaks tarbetu ja naist orjasustava perekonna instituudi – kui „kodust orjapidamist“ – ja võimaldaks luua uue ühiskonna ilma soorollideta – lapsed kasvatataks kollektiivselt, ilma era-perekonnata.

Firestone kritiseeris ka seksuaalrevolutsiooni kui mittetäielikku, kuna see ei hävita bioloogilist ebavõrdsust, ja kutsus üles „soorevolutsioonile“, kus tehnoloogia saaks vabastamise relvaks.

Need ideed mõjutasid hilisemaid mõtlejaid, nagu Judith Butler ja transhumanistlikke feministe, kuid tollal tekitasid need šoki isegi teiste feministide seas – paljud pidasid neid liiga äärmuslikeks.

Firestone ideede peegeldus Istanbuli konventsioonis: Ideoloogiline seos kriitikute prisma kaudu

Istanbuli konventsioon (täielik nimetus – Euroopa Nõukogu konventsioon naiste vastu suunatud vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja vastu võitlemise kohta), vastu võetud 2011. aastal Istanbulis, on rahvusvaheline dokument, mis deklareerib keskendumist naiste vastu suunatud vägivalla ennetamisele, ohvrite kaitsele ja süüdlaste karistamisele. See defineerib vägivalda kui „kõiki füüsilise, seksuaalse, psühholoogilise või majandusliku vägivalla akte, mis põhinevad sool (gender) naise vastu sellepärast, et ta on naine, või mis mõjutab naisi ebaproportsionaalselt“. Konventsioon rõhutab, et vägivalla juured peituvad patriarhaalsetes struktuurides ja soostereotüüpides, mis säilitavad naiste alluvust – see hõlmab perevägivallat, seksuaalvägivallat ja seksuaalseid ahistamisi. Kuigi otseseid viiteid Firestone'ile konventsioonis pole, seovad kriitikud, eriti konservatiivsed ja religioossed mõtlejad, selle ideoloogilist alust radikaalse feminismi ajaloosiga, sealhulgas Firestone'iga. Näiteks Poola inimõiguste organisatsiooni Ordo Iuris analüüsis kirjeldatakse konventsiooni kui „ideoloogilist dokumenti“, mis põhineb „teise ja kolmanda laine“ radikaalse feminismi põhimõtetel. Seal mainitakse Firestone'i kui keskfiguuri, kes marksismist inspireerituna tuvastas emarolli ja perekonna kui naiste rõhumise allika – just see, kriitikute arvates, peegeldub konventsiooni 3.c artiklis, kus „sool“ (gender) defineeritakse kui „ühiskonna poolt naistele või meestele sobivaks peetavaid sotsiaalselt konstrueeritud rolle, käitumist, tegevusi ja atribuute“. See definitsioon, mis eraldab „soot“ bioloogilisest soost, seostatakse Firestone'i ja teiste radikaalide (nagu Simone de Beauvoir) ideedega perekonnast kui „ohust“ ja patriarhaadist kui vägivalla allikast.

Sarnast teooriat on esitanud ka teine radikaalne ja skandaalne feminist – Andrea Dworkin, kes väidab, et isegi vabatahtlik seksuaalne akt perekonnas on ikkagi vägivallategu naise vastu.

Kriitikud väidavad, et konventsioon, läbi GREVIO (konventsiooni järelevalvekomitee) soovituste, edendab „soolise ideoloogiat“, mis sihib traditsioonilise perekonna ja soorollide transformatsioonile – sarnaselt Firestone'i kutsele bioloogilise ebavõrdsuse hävitamisele. Näiteks julgustab konventsioon riike harima ühiskonda „soostereotüüpide“ vastu, mis säilitavad vägivalda, ja keelustama „vägivallat õigustavaid“ kombeid, sealhulgas perekonna kontekstis. See, Ordo Iurise järgi, toetab radikaalset vaadet, et vägivald pole ainult individuaalne probleem, vaid süsteemne, juurdunud patriarhaadis, mida Firestone analüüsis kui bioloogilist-sotsiaalset konstrukti. Konventsioon on saanud paljude vasakpoolsete ja ka LGBTQ+ kogukondade toetatud dokumendiks.

Firestone'i ideed inspireerivad endiselt arutelusid tehnoloogia ja soo üle, näiteks kunstliku reproduktsiooni eetika üle, kuid nende radikaalsus teeb temast polariseeriva figuuri. Tegelikult on kogu arutelu Stambuli konventsiooni üle ja ümber peamiselt interpretatiivne, kuid kui vasakpoolsete ideede mehhanismi komponent maailmas, mida nimetatakse totaalseks globaliseerimiseks, mis hävitab maailmas riikide vahelisi piire, sunates arutelusid aegunud piiridest, riiklikest sümbolitest – lippudest või hümnidest, rahvastest, religioonidest, kultuuripärandist, traditsioonilisest sotsiaalse eksistentsi mudelist ühiskonnas, kus pole kohta perekonnale, konservatiivsetele eetikanormidele, kus saab mängida soolise identiteediga, seksuaaliseerides laste huvisid juba eelkoolieas, eksperimenteerides juveniilse õiglusega ja eitades isegi selliseid pühasid mõisteid nagu Ema ja Isa. Radikaalse feminismi „vaim“, millega on läbi imbunud oma vasakpoolses eksirändlemises kadunud Euroopa, on äratanud ja üha radikaliseerib vastaskülge.

Firestone'i pärand tuletab meelde: feminism pole ainult valjud ja skandaalsed katsed tähelepanu köita kutsetega muuta traditsioonilist maailma, sest need on enamasti agressiivse meele revolutsioonid. Küsimus, kas see on vabastav või hävitav, jääb avatuks neile, kes ei suuda kriitiliselt tajuda kaasaegse maailma hullumeelseid väljakutseid.