17. mail 2014, 88-aastaselt, lahkus meie hulgast geniaalne Läti karikaturist Vitālijs Sarkans, sõprade seas tuntud kui Vicis, sündinud 23. detsembril 1925. Kasvanud üles Krustpilsis, veetis ta suurema osa oma elust Londonis.

    Vähesed lätlased on saavutanud suuremat kuulsust välismaal kui kodumaal, kuid karikaturist Vitālijs oli üks neist. Pseudonüümi Sax all ilmus ta Inglismaa kõige loetumates ajalehtedes ja ajakirjades, nagu Daily Mirror, Titbits ja Weekend, samuti teistes rahvusvahelistes väljaannetes (nt La Settimana Enigmistica Itaalias). Teda peeti üheks oma žanri parimaks kunstnikuks. Tema žanr, mida inglise keeles nimetatakse gag cartoon, koosneb tavaliselt ühest joonistusest lühikese pealdisega, mille eesmärk on tekitada naeru (sõna gag pärineb varasest teatrist ja tähendab koomilist ideed). Rod McKie, kolleeg, kes joonistab karikatuure Wall Street Journali veergudele, nimetas teda ajalehes „suurepäraseks SAXiks“ (the great SAX).    

Rod McKie kirjutas: „Hei, ma armastasin Vitālijsi töid. Suurbritannias polnud ühtegi teist gag-karikaturisti, kes poleks talle mingil moel võlgu olnud. Mõned meist jäljendasid tema joonistusstiili, paljud tema huumoritaju ja mõned mõlemat. Kuid ta ei põlanud meid selle eest kunagi. Uurisin tema karikatuure ja arvan, et nägin ühe nädala jooksul 100 karikatuuri, mis olid laiali Weekend, Titbits, Woman’s World, She Magazine, The Sun, The Mirror, The Star, Daily Express ja Weekly News vahel – ja need kõik olid naljakad! Uurides, kuidas ta täitis 12x7,5 cm ristküliku nii paljude erinevate tegelastega, läbisin karikatuuride meistriklassi. SAX ei täitnud oma karikatuure pelgalt joonistustega; ta lõi tegelasi – igaüks täitis oma rolli ja sobis suurepäraselt sõnadega, mille SAX neile andis. Gag-karikatuuride maailm on nüüd tundmatuseni muutunud ja paljud väljaanded, mis kunagi tema töid avaldasid, kas ei eksisteeri enam või ei avalda enam karikatuure. Iga toimetaja tahtis SAXi joonistusi. Gag-karikatuuride maailmas on jäänud vaid mõned hiiglased: ma võin nimetada vaid kahte, ja üks neist oli SAX. Ta oli tõeliselt eriline.“    

2005. aastal sai Vitālijs Sarkans erilise auhinna Suurbritannia Karikaturistide Klubilt (Cartoonists’ Club of Great Britain) oma elutöö eest.    

Vitālijs Sarkansi enda sõnadega: „Minu esimene teadlik tegu oli haarata pliiats. Lapsena unistasin kunstnikuks, maalikunstnikuks saamisest. Teine maailmasõda rikkus mu unistused. 1945. aastal, koos tuhandete minu põlvkonna inimestega, kes sõja üle elasid, sattusin pagulusse. Kaks aastat hiljem jõudsin Inglismaale. Esimestel aastatel töötasin erinevatel, enamasti füüsilistel töödel – algul Liverpoolis, seejärel Manchesteris. Vabal ajal hakkasin kunsti õppima. Käisin õhtukursustel kolledžis ja õppisin kaugõppe kursustel ajakirjanduskunsti koolis. Karikaturistiks sain 1957. aastal, kui mõned minu tööd avaldati ühes Suurbritannia suurimas ajalehes. Seejärel järgnesid tellimused teistelt Inglismaa ajalehtedelt ja ajakirjadelt.“    

1959. aastal kolis ta Londonisse ja liitus Associated Newspapersiga. Seal kohtus ta Kazi Makunasega, Leedu Maja halduriga Notting Hillis, Londonis, ja kolis sinna elama. Järgmised kümme aastat, mida ta nimetas „väga lõbusateks“, veetis ta Leedu Majas.     1970. aastal abiellus Sax Māra Švinkaga, noore Läti kunstnikuga Austraaliast. Nende tütar Aiva sündis 1976. aastal ja peres on nüüd kaks lapselast: Leo ja Mia. Vitālijs oli imeline, andekas inimene, täis huumorit ja armastust.    

Paguluse aastatel oli ta hästi tuntud lätlaste seas Inglismaal ja teistes lääneriikides. Ta oli alati rõõmus, kui sai oma annet kasutada Läti üritustel ja muudel eesmärkidel. Näiteks tema kaunis joonistus, mis ühendab kõigi Balti rahvaste lippe, on kasutusel iga-aastase Balti deporteeritute mälestusteenistuse infomaterjalides. Tema joonistused, mis loodi Euroopa Läti Noorte Assotsiatsiooni, Maailma Läti Noorte Kongresside, Münsteri kokkutulekute, Euroopa Suvekooli, Londoni Laulupidude ja paljude teiste ürituste jaoks, jäävad unustamatuteks. Tema töid avaldati Rūgtais Apinis, Londonas Avīze, ELJAs Informācija ja teistes lääne lätlaste ajakirjandusväljaannetes.    

Lätlastele on ehk kõige meeldejäävam tema suuremahuline joonistus, mis kujutab tüüpilist jaanipäeva tähistamist, loodud kümnendeid tagasi, kuid kaunistab endiselt DVF klubi seina Londonis. Hüvastijätutseremoonial oli laululehe tagaküljel järgmine karikatuur: kaks meest seisavad pilve peal taevas, tiivad õlgadel ja halod pea kohal. Üks ütleb teisele: „Ma olen üllatunud, et olen siin – mu naine saatis mind pidevalt vastupidises suunas.“