Riia Vendade kalmistu (läti k. Rīgas Brāļu kapi) on maailmas esimene sõjaväelaste mälestuskalmistu, mis on loodud ühtse arhitektuurses-kunstilise ansamblina ja pühendatud langenuile sõduritele.

See unikaalne kompleks Riias (Läti) sai eeskujuks sarnastele memoriaalidele üle maailma, ühendades maastikuarhitektuuri, skulptuuri ja sügava sümboolika Esimeses maailmasõjas ning Läti Vabadussõjas langenute mälestuseks.

Kuigi kalmistu ametlik pühitsemine toimus alles 1936. aastal, sai Riia linnavolikogu juba 26. septembril 1914 korralduse matta langenud sõdurid igas linnas eraldi määratud ühtsesse paika, mida hiljem võiks istutada puudega, piirata aiaga ja kujundada erilisteks „vendade kalmistuteks“.

Esimesed Riiga toodud langenud – J. Stūris, A. Havernass ja I. Timm maeti 15. oktoobril 1915 väikesele liivasele künkale Metsakalmistu kõrvale. Sõda jätkus, surnuid oli üha rohkem, seetõttu koostas linna peaaednik Andrejs Zeidaks (Antonijs Zeidaks) laiendatava kalmistu plaani.

Siia maeti ka Vabadussõjas langenud.

1. detsembril 1919 toimus Läti Punase Risti asutatud Vendade kalmistu hoolduskomitee esimene istung.

2. aastal hakati arutama kunstilis-arhitektuurset kujundust, tunnistades Zeidaksa maastikuprojekti aluseks.

3. aastal kuulutati välja suletud konkurss, 1922. aasta lõpus kordus see Kārlis Zāle osavõtul. Zāle võitis. 1942. aastal maeti siia ka skulptor ise.

Ansambli eskiisprojekti koostasid skulptor Kārlis Zāle, arhitektid Aleksandrs Birzenieks, Pēteris Feders ja aednik Andrejs Zeidaks.

1. novembril 1924 pandi pidulikult nurgakivi, ehitust juhatas Pēteris Feders.

Esimene „Surevate ratsanike“ grupp avati 20.11.1927, teine 02.09.1928.

Ema-Läti kuju 13.10.1929.

1930. aastal algas väravate ehitus, hiljem neli sõjamehe kuju kilpidega (nelja ajaloolise Läti piirkonna sümbolid). 1936. aastal lõpetavasse seina raiuti linnade ja 19 maakonna vapid.

Kalmistu pühitseti pidulikult 11. novembril 1936 – Lāčplēsise päeval presidendi ja valitsuse osavõtul.