1. novembril 1929 võttis NSV Liidu ÜKVT ja Rahvakomissaride Nõukogu vastu dekreedi, mis muutis nõukogude riigi surmavalt ohtlikuks neile, kes otsustasid välismaalt mitte tagasi pöörduda. Lääne ajakirjanduses ristiti dokument kohe „Lex Bessedovsky’ks“ – Nõukogude diplomaadi Grigori Bessedovski auks, kelle skandaalne põgenemine Pariisi saatkonnast sai „kolmanda“ väljarände laine sümboliks.

2. aastate alguses jäi välismaale vaid üksikuid, kümnendi lõpuks loeti juba sadu. Põgenesid diplomaadid, kaubandusesinduste töötajad, luurajad, kunstnikud, intelligents. Kommunistlik riik kuulutas nad „seadusest välja“. Dekreet nägi ette kogu vara konfiskeerimise ja hukkamise 24 tunni jooksul pärast võimalikku tabamist. Seadusel oli tagasiulatuv jõud – see kehtis kõigi kohta, kes kunagi olid keeldunud tagasi pöördumast.

Repressioonid tabasid ka neid, kes jäid NSV Liitu. Pantvangi võtmise praktika sai ametlikuks riiklikuks poliitikaks. „Isamaareeturite“ sõjaväelastest abikaasad ja lapsed saadeti laagritesse või asumisele. Dekreedi teksti järgi kaotasid täisealised pereliikmed, kes elasid koos reeturiga või olid tema ülalpeetavad, kõik õigused ja saadeti 5 aastaks kaugetesse Siberi piirkondadesse. Sõjaväelased sugulased, kes teadsid põgenemisplaanist, kuid ei teatatud, said 5–10 aastat GUŁAGi.

Pärast Stalini surma asendati surmanuhtlus pikaajalise vanglakaristusega (kuni 15 aastat), kuid olemus jäi samaks: inimene, kes korra välismaale sõitis, lakkas olemast oma saatuse ja lähedaste elu peremees. Nõukogude inimene oli Nõukogude riigi omand.

Ometi ei suutnud „raudne eesriie“ täielikult peatada vabadust ihaldajaid. Kuulsad kunstnike, sportlaste, teadlaste ja kirjanike põgenemised jätkusid kuni NSV Liidu kokkuvarisemiseni.

1920. aastad – esimene intelligentsi laine

1921 – Aleksandr Aljohhin, maletaja, maailmameister (Prantsusmaa)

1922 – Fjodor Šaljapin, ooperilaulja (Prantsusmaa → USA)

1924 – George Balanchine (Georgi Balantšivadze), koreograaf (Prantsusmaa → USA)

1928 – Sergei Rahmaninov (proovis juba 1917, lõplikult 1928)

1929 – Grigori Bessedovski, diplomaat, Pariis – seadus sai nime tema järgi, sest just tema tegu ajendas selle vastuvõtmist

1929 – Boris Bažanov, Stalini isiklik sekretär (Prantsusmaa)

1930. aastad – esimesed tšekistid ja sõjaväelased

1930 – Georgi Agabekov, OGPU resident Türgis (Prantsusmaa)

1937 – Ignati Reiss, NKVD luuraja (Šveits; tapetud 1938)

1938 – Genrihh Ljuškov, Kaug-Ida NKVD ülem (Jaapan)

1938 – Aleksandr Orlov, NKVD resident Hispaanias (USA)

1940. aastad – sõda ja esimesed valjud sõjajärgsed juhtumid

1944 – Viktor Kravtšenko, raamatu „Ma valisin vabaduse“ autor (USA)

1945 – Igor Guzenko, GRU šifriülem (Kanada) – „külma sõja“ algus

1948 – Oksana Kasjankova ja Artemi Grigorjan, Siseministeeriumi ansambli balletitantsijad (Suurbritannia)

1950. aastad

1954 – Vladimir ja Jevgenija Petrov, diplomaadid („Petrovi afäär“, Austraalia)

1954 – Pjotr Derjabin, KGB major (Austria → USA)

1954 – Nikolai Hohhlov, KGB kapten, palgamõrvar (Saksamaa LV)

1973 – Larissa Mondrus ja Egils Švarcs, silmapaistev džässi- ja estraadilaulja ning tema abikaasa – dirigent ja orkestri juht, mõlemad Lätist (Saksamaa LV; ettevalmistus alates 1958)

1960. aastad

1961 – Rudolf Nurejev, ballett (Prantsusmaa)

1961 – Anatoli Golitsõn, KGB kolonel (Soome → USA)

1963 – Juri Nosenko, KGB kolonelleitnant (Šveits → USA)

1964 – Juri Krotkov, KGB agent, kirjanik (Suurbritannia)

1966 – Georgi Okulovitš, KGB agent (USA)

1967 – Svetlana Allilujeva, Stalini tütar (USA läbi India)

1970. aastad – balleti- ja spordipõgenemiste kuldajastu

1970 – Natalja Makarova, Kirovi teatri primaballerina (Suurbritannia)

1973 – Larissa Mondrus ja Egils Švarcs (Saksamaa LV)

1974 – Mihhail Barõšnikov, Kirovi teatri solist, samuti Lätist (Kanada → USA)

1974 – Valeri ja Galina Panov, ballett (Iisrael näljastreigi kaudu)

1976 – Viktor Kortšnoi, maletaja (Holland → Šveits)

1976 – Viktor Belenko, piloot, röövis MiG-25 (Jaapan → USA)

1977 – Galina Višnevskaja ja Mstislav Rostropovitš, väljapaistev ooperilaulja ja tšellist (1978 võeti kodakondsus ära)

1978 – Maksim Šostakovitš ja Dmitri Šostakovitš-noorem (Saksamaa LV → USA)

1979 – Aleksandr Godunov, Suure teatri solist (USA)

1979 – Leonid ja Valentina Kozlov, Suure teatri solistid (USA, koos Godunoviga)

1979 – Ljudmila Belousova ja Oleg Protopopov, olümpiavõitjad iluuisutamises (Šveits)

1979/1980 – Gidon Kremer, viiuldaja

1980. aastad – viimased valjud juhtumid enne „ümberkorraldusi“

1980 – Andrei Tarkovski, filmirežissöör (Itaalia)

1981 – Ernst Neizvestnõi, skulptor (läbi Viini USA-sse)

1982 – Vladimir Voinovitš, kirjanik (Saksamaa LV, võeti kodakondsus ära)

1983 – Andris Liepa, Suure teatri solist (Suurbritannia)

1985 – Oleg Gordijevski, KGB resident Londonis (Suurbritannia)

1985 – Vitali Jurtšenko (põgenes USA-sse, 3 kuu pärast „tagasi“ – vaieldav juhtum)

1987 – Mihhail Danilov ja Ljudmila Vlassova (ebaõnnestunud põgenemine: ta toodi jõuga tagasi)

1989 – Nina Ananiašvili, Suure teatri primaballerina (hakkas püsivalt välismaal töötama)

1989 – Vladimir Malahhov, Suure teatri solist (Austria → Saksamaa)

1990 – Jekaterina Gordeeva ja Sergei Grinkov, iluuisutajad (USA)

1990 – Marina Klimova ja Sergei Ponomarenko, jäätantsijad (USA)

1990 – Natalja Bestemjanova ja Andrei Bukin (USA)

1991 – Ilja Reznik, laulusõnade autor (USA, hiljem tagasi)

1991 – Aleksandr Rozenbaum (Iisrael, hiljem tagasi)

Kuulsaimate „kultuuriliste“ põgenemiste kronoloogia

1961 – Rudolf Nurejev (Le Bourget’ lennujaam, Pariis)

1970 – Natalja Makarova (London)

1973 – Larissa Mondrus ja Egils Švarcs (München)

1974 – Mihhail Barõšnikov (Toronto)

1974 – Valeri ja Galina Panov (Iisrael)

1977/1978 – Višnevskaja ja Rostropovitš

1979 – Aleksandr Godunov + Kozlovid (New York)

1979 – Belousova ja Protopopov (Šveits)

1980 – Andrei Tarkovski (Itaalia)

1990–1991 – massiline iluuisutajate ja balletitähtede lahkumine (Gordeeva/Grinkov, Klimova/Ponomarenko, Bestemjanova/Bukin jt)

Alates 1991. aastast põgenemised lõppesid – piirid avanesid ja lahkuda võis seaduslikult. Kuid 70 aasta jooksul kaotas Nõukogude Liit sadu silmapaistvaid kunstnikke, sportlasi, teadlasi ja luureametnikke, kes valisid vabaduse hirmu asemel enda ja oma perede pärast.