3 juulil 1997 rikkus Rootsi kodanik Bo Anders Fredrik Johansson (meedias mainitud ka kui Rootsi ärimees Per Andersson) Lätis Baltezersis asulas tahtlikult liikluseeskirju, ületades mitte ainult lubatud kiirust, vaid sõites ka teadlikult ja surmavalt otsa kahele liikluspolitseinikule, Vita Dārzniece ja Iveta Bagane, kes sel hetkel täitsid teenistuskohustusi, fikseerisid rikkumise ja nõudsid seaduslikult rikkujalt auto peatamist. Kuigi Johanssonile määrati kohe pärast õnnetust (toimunule täiesti ebaproportsionaalne) turvameede – kohustus mitte lahkuda elukohast –, põgenes ta järgmisel päeval Lätist takistusteta. Läti õiguskaitseorganid ei takistanud seda.

Hiljem teatati, et Rootsi prokuratuur, mis uuris juhtumit pärast Johanssoni põgenemist Lätist, pidas juhtunut vähetähtsaks ja kriminaalasja tema vastu Rootsis ei algatatud. Läti õiguskaitseorganid olid selle Rootsi seisukohaga kategooriliselt, kuid üsna nõrgalt vastu, ja sellega lootusetult lõppeski.

Läti prokuratuuri esindajad märkisid, et Johanssoni süü tõendati eeluurimisel täielikult, ja teda süüdistati kriminaalseaduse paragrahvi alusel, mis näeb ette vabadusekaotuse kolmest kuni viieteistkümne aastani.

Tunnistajate ütluste kohaselt ületas Johanssoni auto oluliselt lubatud kiirust, ja ta ei püüdnud kokkupõrget politseinikega vältida. Seda kinnitab pidurdusjälgede puudumine teel. Tegelikult võib seda tõlgendada kui tahtlikke tegevusi, et surmavalt sõita otsa teda seganud politseinikele.

Läti Vabariigi Prokuratuur taastas kriminaalasja uurimise Lätis pärast Rootsi prokuratuuri keeldumist algatada Johanssoni vastu kriminaalmenetlust. See andis aluse Riia rajoonikohtul väljastada Johanssoni vahistamismäärus, mis omakorda võimaldas ta rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutada.

Johanssoni rahvusvaheline tagaotsimine kuulutati välja alles 15. mail 2001 (peaaegu neli aastat hiljem), kuid kriminaalasja uurimine peatati samaaegselt ja plaaniti jätkata pärast tema leidmist ja kinnipidamist. Välisministeerium teatas, et sarnaste juhtumite uurimisel tuleb kasutada kõiki kahe riigi õigusraamistiku ja praktilise koostöö võimalusi. Selle formaalse avaldusega lõppes välisministeeriumi aktiivsus ja huvi.

Nagu hilisemad sündmused näitavad, ei juhtunud midagi peale tühjade sõnade, ja Läti võimalused oma kodanike seaduslike huvide kaitsmiseks väljaspool oma piire osutusid äärmiselt piiratuks, kui mitte olematuks.

Tundmatutel põhjustel sai rootslase karistamatus ja Rootsi poole küüniline suhtumine uuesti aktuaalseks 2003. aastal, kui riigi poliitilist kliimat hakkas kujundama Einārs Repše juhitav erakond Uus Aeg.

Tragöödilise autoõnnetuse juhtumi taasavamise otsustavust väljendasid siseminister Māris Gulbis (Uus Aeg), peaprokurör Jānis Maizītis, välisminister Sandra Kalniete (Uus Aeg) ja välisministeeriumi riigisekretär Māris Riekstiņš.

Maizītis teatas, et hukkunute omaste huve esindab peaprokuratuur nii Rootsis kui Lätis, samas kui Gulbis kinnitas, et vajadusel pakub siseministeerium rahalist toetust kohtukulude hüvitamiseks. Kõlasid pateetilised sõnad: „Jutt käib Läti kodanike eludest, ja see ei ole tähtsusetu, Läti jaoks on tema kodanike elud olulised.“

Siseminister Māris Gulbis väljendas hämmeldust selle üle, kuidas õiguskaitseorganid tahtliku kuriteo järel kohaldasid Johanssonile, kes mitte ainult ei sooritanud tahtlikke tegevusi, surmavalt sõites otsa politseinikele, vaid lahkus ka sündmuskohalt, püüdmata ohvreid aidata, nii leebe turvameetme – kohustuse mitte lahkuda elukohast –, võimaldades tal takistusteta Lätist lahkuda ja Rootsi naasta.

Selgus, et Rootsi kaitseb oma kodanikke isegi siis, kui nad on toime pannud raskeid kuritegusid, samas kui Läti oli liiga nõrk, et olukorda vähimatki mõjutada. Gulbis lubas oma pädevuse piires uurida kogu autoõnnetuse uurimisega seotud teavet, kuid pole teada, kas see toimus.

Kalniete väljendas samuti otsustavust lahendada see küsimus välisministrite tasandil ning kaasata teisi diplomaatilisi kanaleid ja isegi kasutada diplomaatilist survet (huvitav, millist?). Välisministeerium lubas toetust peaprokuratuurilt (või vastupidi). Kuid midagi ei juhtunud.

Üksteist aastat pärast tragöödiat õnnestus Rootsi kodanikult Bo Anders Fredrik Johanssonilt, kes 3. juulil 1997 Baltezersis pani toime raske kuriteo, tahtlikult ja surmavalt sõites otsa kahele Läti politseinikule nende teenistuskohustuste täitmise ajal, sisse nõuda 20 000 lati suurune hüvitis.

Riia rajoonikohus rahuldas hukkunud politseiniku ema Regina Fišfelde hagi. Teda esindas advokaat, endine uurija Rinalds Bušs.

On teada, et nende aastate jooksul ei püüdnud Johansson kordagi võtta ühendust advokaadi ega hukkunute omastega. Rootsi kohtutäiturid nõudsid temalt raha sisse, ja kannatanu sai selle kätte.

Isegi Läti kõrgeimate ametnike osalusel ja koostöös Rootsi justiitsministeeriumiga ei suutnud õiguskaitseorganid algatada Johanssoni vastu kriminaalmenetlust, kuna Rootsi ametivõimud ei pidanud Läti uurimisorganite kogutud tõendeid piisavaks. Rootsi prokuratuur pidas õnnetuse asjaolusid – valgustamata teed – leevendavaks asjaoluks ja hindas Johanssoni rikkumist tähtsusetuks. Peaaegu võib järeldada, et Rootsis tohib valgustamata teel vormis politseinikke surmavalt otsa sõita, või lubab Rootsi õigusemõistmine seda oma kodanikele ainult teistes riikides, eriti neis, mida nad peavad kolmanda maailma riikideks.

Kahjuks puuduvad selles loos Rootsi ametnike nimed ja perekonnanimed, kes oma küünilisusega oleksid väärinud kohta ajaloos.