Rote Zora oli Saksamaal tegutsenud äärmuslik vasakpoolne feministlik organisatsioon, mis tegutses tihedas koostöös Revolutsiooniliste Rakkudega (Revolutionäre Zellen). Siiski keskendus see rühmitus rohkem võitlusele naiste seksuaalse ärakasutamise vastu (sealhulgas Kolmandas maailmas), abordikeelu seaduste, seksismi ja patriarhaalse ühiskonnakorralduse vastu.

Rühm korraldas rünnakuid, süütamisi ja plahvatusi erinevates riigiasutustes: kohtutes, kus arutati abordikeelu küsimusi, meditsiiniasutustes, mis keeldusid aborte tegemast, samuti seksikauplustes ja pornopoodides ning korporatsioonides, mis kasutasid ära Kolmanda maailma naiste tööjõudu.

Huvitav on see, et peamised meediakanalid suhtusid sellesse terroriorganisatsiooni üsna leebelt ja isegi kaudselt õigustasid nende meetodeid. Väideti, et „kuigi Rote Zora aktsioonid põhjustasid sadade tuhandete markade väärtuses kahju, olid need kavandatud nii, et inimesed ei saaks viga.“ Tegelikkuses seadis iga operatsioon paljude inimeste elu ja tervise ohtu.

Rote Zora loodi 1977. aastal kui autonoomne feministlik Revolutsiooniliste Rakkude haru. Need organisatsioonid pidasid end konkurendiks tuntumale Punaarmee Fraktsioonile (Rote Armee Fraktion, RAF).

Nimi Rote Zora pärineb saksa kirjaniku Kurt Heldi lastejutust „Punapäine Zora ja tema jõuk“ (Die Rote Zora und ihre Bande). Raamat räägib punapäisest horvaadi tüdrukust Zorast, kes juhib orbudekampa ja võitleb sotsiaalse ebaõigluse vastu. Organisatsiooni liikmed olid 20–51-aastased naised – nii heteroseksuaalsed kui ka teiste seksuaalsete orientatsioonidega, lastega ja lasteta, töötavad ja töötud.

Enne 1974. aastat tegutses rühm nime all „Revolutsiooniliste Rakkude Naised“ (Frauen der Revolutionären Zellen).

• 1975 – Saksamaa Konstitutsioonikohtu hoone plahvatus Karlsruhes. Rünnak oli protest abordipiirangute seaduse (§ 218 Saksamaa kriminaalkoodeksis) vastu.

• 1977 – Plahvatus Saksamaa Arstide Liidu kontori lähedal, protestiks abordikeelu vastu.

• 1978 – Seksikaupluste süütamine Kölnis.

• 1981 – Advokaadi auto süütamine Kölnis ning võltsitud ühistranspordipiletite jagamine töölisklassi linnaosades.

• 1983 – Neli pommirünnakut Välismaalaste Tööhõiveagentuurile, Filipiinide saatkonnale Bonnis, „Siemensi“ ettevõtte kontoritele Braunschweigis ja Wittenis, samuti rünnakud „Nixdorf Computerile“ Hannoveris ja krediidiasutuste andmekeskusele Neussis.

• 1984 – Kahe ettevõtte süütamine Güterslohis, kuna neid süüdistati vangide töö ärakasutamises.

• 1985 – Rünnakud Max Plancki Taimede Areutamise Instituudile Kölnis, Heidelbergi Ülikooli meditsiiniteaduskonnale ja Kölni Ülikooli geneetikateaduskonnale.

• 1986 – Lõplik lahkulöömine Revolutsioonilistest Rakkudest. Alustati eraldi kampaaniat, kus tegevused pidi olema „inimohvriteta“. Esimene iseseisev rünnak oli Münsteri Lääne-Saksamaa Ülikooli inimese geneetika teaduskonna süütamine ja sealsete konfidentsiaalsete dokumentide vargus ning avaldamine.

• 1987 – Kümme süütamist riieteketi Adler kauplustes üle Saksamaa.

• 1988 – Berliini Tehnikaülikooli bioloogiateaduskonna pommirünnak.

• 1994 – Toiduvarustaja süütamine Nürnbergis ja Geras, kuna see varustas pagulaste varjupaiku.

• 1995, 24. juuli – Viimane teadaolev rünnak: Lürsseni laevatehase süütamine Bremenis. Rünnaku põhjuseks oli toetus kurdidele Türgi-Kurdi konfliktis. Lürssen Werft süüdistati relvade tarnimises Türgi režiimile, mis viis verist sõda kurdide vastu.