See lugu põhineb tõsielulisel avalikul konfliktul, mis lahvatas 2025. aasta novembris Venemaa näitleja Sergei Bezrukovi ja Usbekistani Ajakirjanduse ja Massikommunikatsiooni Ülikooli rektori Šerzodhon Kudratkhodža vahel.

Konflikt sai alguse Bezrukovi Taškendi-külastusest (kontsert või etendus) ja järgnenud Moskva pressikonverentsist. See peegeldab laiemat pinget Venemaa ja endiste liiduvabariikide vahel – küsimusi kultuurilisest ülemvõimust, austusest teiste rahvaste, keelte ja traditsioonide vastu ning „väikeste vendade“ stereotüüpidest.

Bezrukovi visiit Usbekistani (2025. aasta novembri keskpaik)

Bezrukov saabus Taškenti kutsel, esines publiku ees ja pälvis väga sooja vastuvõtu: talle kingiti lilled ning Usbekistani president Šavkat Mirzijojev andis talle sõprusordeni „Dustlik“ kultuurisidemete eest.

Keskpäeval tekkis tal äkiline soov viia öösel kingitud lilled Sergei Jessenini ja Zinaida Reich’i tütre Tatjana Jessenina (maetud Taškenti) hauale. Kohalikud autojuhid ja taksojuhid keeldusid – liiga hilja, öösel magavad inimesed, kalmistuid öösel ei külastata. Bezrukov kurtis keelebarjääri ja aktsendi üle. Talle öeldi selgelt: „Usbekistanis magavad inimesed öösel“.

Ta pressikonverentsil TASS-is (20.–21. november)

Tagasi Moskvas rääkis Bezrukov humoorikalt ja uzbekite aktsenti jäljendades sellest loo, naerdes „provintslike“ kommete üle ja imestades, miks kõik ei kohane tema „geeniusega“. Fraas „Tahame sõita, aga öösel… rahmet“ tõlgendati pilkena.

Kudratkhodža avalik vastus (22. november)

Rektor avaldas terava artikli, süüdistades Bezrukovit egotsentrismis: „Te ei tulnud tuhandeaastase kultuuriga riiki, vaid võtteplatsile, kus teie peate särama ja teised vaimist värisema“. Artikkel läks viiruslikuks.