Vabbet tuntakse ennekõike tema nooruspõlve avangardse loomingu kaudu, mis oli pidevas muutumises ja mille tõstsid 1920. aastatel Eesti alles kujunemisjärgus kunstimaailma tippu kirjandusrühmituse Siuru liikmed, kellest paljude raamatuid ta ka illustreeris. Kirjanik August Gailit nimetas Vabbet kirglikuks kornetiks, kes sammub tantsides ešeloni ees.

1914. aastal esmakordselt näitusel üles astunud noore kunstniku elu kulges tõusujoones. Tal oli võimalus õppida kunsti Münchenis ja täiendada oma kunstialaseid teadmisi elamusrohkel Itaalia reisil. Esimese maailmasõja ajal elas ta Venemaa kunstikeskustes Moskvas ja Peterburis, tõestas end viljaka illustraatorina ning osales 1918. aastal Pallase kunstiühingu asutamisel. Vabbe teadmised Euroopa uuematest kunstivooludest ei põhinenud seega vaid loetud kirjandusel – ta kasvas kunstnikuks pulbitseva kunstielu keskel. Pärast Eesti Vabariigi sündi sidus Vabbe ennast Pallase kunstikooliga, olles selle legendaarne õppejõud kuni kooli sugemiseni Nõukogude ajal. Tema käe all õppisid mitmed hilisemad Eesti kunsti suurkujud: Karin Luts, Karl Pärsimägi, Elmar Kits, Endel Kõks jpt.