Ajalooline gooti meistriteos ja muinasjutuline loss

Château de Pierrefonds on majesteetlik keskaegses stiilis loss, mis asub Oise'i departemangus Põhja-Prantsusmaal, Compiègne'i metsa lähedal, umbes 80 km kaugusel Pariisist. See ehitis ei ole mitte ainult keskaegse militaararhitektuuri näide, vaid ka 19. sajandi romantismi ja arhitektuurse kujutlusvõime sümbol, mille restaureeris kuulus arhitekt Eugène Viollet-le-Duc Napoleon III juhtimisel. Loss ühendab ajaloolise autentsuse 19. sajandi keskaegse lossi ideaaliga, muutes selle üheks Prantsusmaa ikoonilisemaks kindluseks.

Arhitektuuristiil

Château de Pierrefonds’i arhitektuuristiil on keskaegse gooti ja renessansi stiili sulam, mida 19. sajandil romantismi vaimus ümber kujundas arhitekt Eugène Viollet-le-Duc. Algupäraselt 14. sajandil ehitatud loss peegeldas gooti militaararhitektuuri kaitseelementidega, nagu tornid, kaitseväravad ja tõstesild. Viollet-le-Duci restaureerimine (1857–1885) lisas keskaegsele arhitektuurile romantilise tõlgenduse, lisades dekoratiivseid elemente, mis ühendavad gooti teravkaared, vitraažid ja skulptuurid renessansist inspireeritud detailidega, nagu luksuslikud interjöörid ja heraldilised motiivid. Interjöörides, näiteks Salle des Preuses saalis, on näha ka varajasi juugendstiili elemente, mis on iseloomulikud Viollet-le-Duci loomingulisele lähenemisele. Seega on loss ainulaadne neogooti ja romantismi kombinatsioon, mis peegeldab nii ajaloolist kui ka kujutlusvõimelist keskaegset esteetikat.

Ajaloolised faktid

Algne ehitus (12.–14. sajand)

Esimene loss ehitati sellesse kohta 12. sajandil Niveloni perekonna valitsemise all, mis kuulus Valois’ krahvkonnale. 1392. aastal andis kuningas Charles VI Valois’ krahvkonna oma vennale Louis Orléans’ile (Louis I, Duke of Orléans), kes ehitas aastatel 1393–1407 uue, suurejoonelise lossi. Selle projekteeris kuningliku õukonna arhitekt Jean le Noir, ja loss teenis strateegilise kindlusena, et kontrollida kaubateid Burgundia ja Flandria vahel, mida kontrollisid Orléans’ide perekonna konkurendid – Burgundia hertsogid.

Hävitus (1617)

17. sajandi alguses, Louis XIII valitsemisajal, kuulus loss François-Annibal d’Estrées’ile, kes liitus mässuga kuninga vastu. Kardinal Richelieu andis käsu loss hävitada, et vältida selle kasutamist mässuliste varjupaigana. Täielik hävitamine osutus siiski mahukate tööde tõttu võimatuks, ja loss jäi varemetesse rohkem kui kaheks sajandiks.

Romantismi ajastu ja Napoleon I

19. sajandi romantismiliikumine elavdas huvi keskaegse arhitektuuri vastu. 1810. aastal omandas Napoleon I lossivaremed vähem kui 3000 frangi eest. 1832. aastal korraldas kuningas Louis-Philippe lossis banketi oma tütre pulmadeks Belgia kuninga Leopold I-ga, tõmmates tähelepanu varemetele kui romantilisele sümbolile. Neid kujutasid kunstnikud, sealhulgas Jean-Baptiste-Camille Corot.

Restaureerimine Napoleon III juhtimisel (1857–1885)

1850. aastal külastas tulevane keiser Napoleon III varemeid ja 1857. aastal andis ta Eugène Viollet-le-Ducile ülesande need restaureerida. Algul plaaniti osalist restaureerimist, säilitades „maastikulised varemed“, kuid 1861. aastal otsustas Napoleon III muuta lossi luksuslikuks keiserlikuks residentsiks. Viollet-le-Duc mitte ainult ei restaureerinud, vaid lõi idealiseeritud keskaegse lossi, kombineerides gooti ja renessansi elemente. Ta ise kirjutas, et restaureerimine tähendab „luua täiuslik vorm, mis võib-olla kunagi ei eksisteerinud“. Tööd jätkusid kuni 1885. aastani, kuid jäid lõpetamata rahapuuduse tõttu, jättes siseviimistluse poolikuks. Projekt maksis üle 5 miljoni frangi, millest 75% kattis Napoleon III isiklikest vahenditest.

Olulised isikud

• Louis Orléans (1372–1407): Kuningliku Orléans’ide dünastia esindaja, kes ehitas lossi võimu ja prestiiži sümbolina. Tema juhtimisel sai loss üheks tähtsamaks keskaegseks kindluseks.

• Eugène Viollet-le-Duc (1814–1879): Kuulus arhitekt, kes restaureeris lisaks Château de Pierrefonds’ile ka selliseid projekte nagu Notre-Dame de Paris ja Carcassonne’i kindlus. Tema loominguline lähenemine tekitas vastakaid arvamusi – mõned pidasid tema töid „teatrilavastuseks“, teised imetlesid tema kujutlusvõimet ja meisterlikkust.

• Napoleon III (1808–1873): Prantsusmaa keiser, kelle visioon muutis varemed luksuslikuks residentsiks. Tema otsus ja rahaline toetus tegid lossist 19. sajandi arhitektuurilise meistriteose.

• Prosper Mérimée: Kirjanik ja ajalooliste monumentide inspektor, kes soovitas Viollet-le-Duci restaureerimisprojekti juhiks.

• Keisrinna Eugénie: Arvatakse, et ta mõjutas Napoleon III otsust restaureerida just see loss, mitte Château de Lavardin, kasutades kavalat trikki (kirjutades mõlemale loteriipiletile „Pierrefonds“).

Huvitavad faktid tänapäeval

Château de Pierrefonds on tänu oma muinasjutulisele välimusele muutunud populaarseks võttepaigaks filmide ja seriaalide jaoks.

• „Kaunitar ja koletis“ (La Belle et la Bête, 1946): Loss teenis Koletise maagilise residentsina, kus Jean Cocteau kasutas selle gooti ja renessansi elemente, et luua sürreaalne ja poeetiline õhkkond. Kuigi põhiline võttepaik oli Château de Raray, filmiti mõned stseenid ka Pierrefonds’is, et rõhutada lossi müstilist aurat.

• „Kahepealine kotkas“ (L'Aigle à deux têtes, 1948): Selles Cocteau näidendil põhinevas filmis kasutati Château de Pierrefonds’i peamise võttepaigana, kujutades väljamõeldud kuningriigi paleed. Filmis, kus peaosi mängivad Jean Marais ja Edwige Feuillère, jutustatakse traagiline armastuslugu kuninganna ja palgamõrvari vahel, ning lossi arhitektuur rõhutas loo dramaatilist ja sümboolset õhkkonda.

• Loss teenis Camelotina BBC seriaalis Merlin (2008–2012), samuti kasutati seda filmides The Man in the Iron Mask (1998), The Messenger: The Story of Joan of Arc (1999), Les Visiteurs (1993), Highlander: The Series ja Versailles (2017). Selle ilme inspireeris ka Walt Disney muinasjutulossi, näiteks filmides Uinuv kaunitar ja Tuhkatriinu.
  Tänapäeval haldab lossi Prantsusmaa Rahvusmonumentide Keskus (Centre des Monuments Nationaux) ning see on avatud külastajatele kui oluline ajaloomuuseum. See meelitab tuhandeid turiste, kes imetlevad selle arhitektuuri, luksuslikke interjööre ja ümbritsevat Compiègne’i metsa maastikku.
  Lossi interjöörid ei ole täielikult viimistletud, kuna rahapuuduse tõttu jäid paljud ruumid ilma Viollet-le-Duci kavandatud mööbli ja dekoratsioonideta. See annab lossile ainulaadse võlu, ühendades keskaegse ja 19. sajandi esteetika.
  Loss on kuulus oma värvikate interjööride poolest, sealhulgas Salle des Preuses saal, kus asub monumentaalne kamin üheksa „sõdalastüdrukute“ kujuga, mille juht Semiramis meenutab keisrinna Eugénie’t. Ruumid on kaunistatud heraldiliste motiivide, fantastiliste loomade ja juugendstiili elementidega.
  Külastajad saavad lossi läbi uurida, vaadates selle suurejoonelisi saale, kabelit ja keldreid, kus on eksponeeritud ajaloolised esemed ja 1878. aasta Pariisi maailmanäituse mudel. Lastele pakutakse spetsiaalset vihikut, mis kutsub „jahtima“ lossis loomakujutisi, muutes külastuse interaktiivseks.

Praktiline informatsioon

• Asukoht: Pierrefonds, Oise’i departemang, Hauts-de-France’i piirkond, Prantsusmaa.

• Lahtiolekuajad: Maist septembri alguseni: 9:30–18:00; septembrist aprillini: 10:00–17:30. Suletud 1. jaanuaril, 1. mail ja 25. detsembril.

• Kuidas kohale jõuda: Pariisist rongiga Gare du Nordist Compiègne’i (umbes 1 tund), seejärel takso või bussiga (liinid 27 või 27-28) Pierrefonds’i (20 minutit). Autoga mööda A1 või N2 maanteed Pariisist (umbes 1 tund). See nõuanne võib olla kasulik kõigile, kes viibivad Pariisis ja soovivad külastada midagi lähedal.

• Sissepääsutasu: Täiskasvanutele ~€6.50, alla 18-aastastele lastele tasuta, gruppidele ~€5.30. Võimalik osta kombineeritud pileteid teiste piirkonna monumentidega, näiteks Cité Internationale de la Langue Française Villers-Cotterêts’is.
  Tere tulemast avastama Euroopa fantastiliselt kaunist ajalugu!